Search
|
Est
Back to top

Departure of the Seto God Peko

Keywords: Peko, Setomaa, popular Orthodox Christianity, popular religion, fertility god

 

The cult of the Seto pre-Christian fertility God Peko has attracted research attention both from descriptive (Eisen 1909; 1936) and analytical aspects (Ränk 1933; Hagu 1975, 1997; Västrik 2017), the latter concentrating upon its geographical distributon and context among Finno-Ugric and Finnic deities. This article, based mainly on information collected in Setomaa since the 1990s, sheds light upon its latest phase of retreat and disappearance. The cult of Peko survived the longest in the small district of Mokornulk west of Obinitsa church village, historically extreme periphery of the Orthodox Pskov Government against the border of the Lutheran Government of Livonia.

Last communal sermons of Peko were held in the hamlet of Ignasõ, 3 km south-west of Obinitsa, for the last time in the midle of 1930s when then the circle of participants was limited to ca. 6 old people from the same village. A living witness of the event remembers how women brought food to the idol covered by white cloth. Although the wooden image of the god disappeared from the public in the late 1930s already, it was kept and secretly worshipped by Peeter Ots (Otsa Petra) (1900–1980) (Fig. 1) in the neighbouring Navigõ hamlet until the end of his lifetime. The fact that the man was simultaneously a true and deeply religious Orthodox Christian, for years also the assistant of the priest of Obinitsa Church, gives evidence of the broad spectrum of vernacular religion.

Another image of Peko which was widely used to get help in case of misfortune, trouble or poverty as late as in the late 1930s was secretly kept in Küllatüvä village until the late 1990s. In Ermakova village Akulina Mägi, a local healer (Fig. 3) used a wooden idol and a man-shaped image of rye straw (Figs. 4, 5) in rites related to first-time taking the cow out to the pasture in spring. Data of wooden idols, similar to Peko are also known from Setomaa from Saabolda hamlet, as well as from Lüütsepä (Fig. 6) and Palli hamlets near Ruusmäe/Rogosi manor in the southern part of Rõuge parish (Võrumaa) – also in remote periphery, near the Latvian border.

The new data give evidence of broader distribution of the cult of Peko when compared to what was known before (Map 1), as well as about its longer duration. Although in Palli the image was called Peka, it must be noted that the variations Pek(k)o/Pek(k)a occur also in the tradition of eastern Finland and Karelia where the name also designates some supernatural being(s). Presumably, the cult of Peko relates to a broader ancient eastern Finnic tradition which once stretched from eastern Finland and Karelia over Ingermanland and lands east of Lake Peipsi to south-eastern Estonia.

Although during the last decades Peko has obtained a new meaning among the Seto community – that of the sleeping god-king of whole Setomaa, waiting for its resurrection and new coming in the caves of Pskovo-Petchersky monastery – the topic of Peko as a god of the past is sometimes still not open for aliens.

 

Heiki Valk (b. 1959), PhD, University of Tartu, Institute of History and Archaeology, Senior Research Fellow (Jakobi 2, 51005 Tartu), heiki.valk@ut.ee

 

 

References

Arhiiviallikad ja muuseumikogud

Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA):

            EKRK – Eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri kogu

            ERA – rahvaluulekogu

            FAM – helikassetikogu

            RKM – Riikliku Kirjandusmuuseumi kogu

Obinitsa Muuseum (Setomaa Muuseumid) (OSM)

Rahvusarhiiv (RA)

            EAA.5433.1.7 – Petseri valla elanike perekonnanimede panemise protokollid, 1921.

 

Käsikirjad

R e m m e l, Raivo 1982. Küllatova Rikka-Ivani ja Lintsi Andre hõimude kroonika. Elva. Käsikiri Vassili Lillepuu valduses Küllätüvä külas.

R e m m e l, Raivo 1988. Küllatova Rikka-Ivani ja Ode suguvõsa liikmete nimekiri seisuga 15. juuni 1988. aastal. Elva. Käsikiri Vassili Lillepuu valduses Küllätüvä külas.

V a h e l a a n, Paul [2004]. Uma Uusvada. [Tõravere]. Käsikiri Paul Sõrmuse (Tartu/Vasla) valduses.

 

Andmebaasid

FES = Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik. http://www.folklore.ee/justkui/sonastik (14. II 2019)

 

Kirjandus

20 aastaka Seto Kuningriike sõnolisi laulu’. (Seto Kirävara 11.) Toim Õie Sarv. [Värska]: Seto Instituut, 2015.

A g r i c o l a, Mikael 1987. Mikael Agricolan teokset. 3. osa. Käsikirja; Messu eli herran Echtolinen; Se meiden herran Iesusen Christusen Pina; Dauidin Psaltari; Weisut ia Ennustoxet; Ne Prophetat. Haggaj. Sacharia. Maleach. Porvoo: Söderström.

Eesti Rahva Muuseum sai setu ebajumala. – Uus Eesti 27. VIII 1938.

E i s e n, Matthias Johann 1906. Über den Pekokultus bei den Setukesen. – Finnisch-ugrische Forschungen: Zeitschrift für finnisch-ugrische Sprach- und Volkskunde, kd 6, lk 104–111.

E i s e n, Matthias Johann 1908. Setukeste jumal Peko. – Eesti Kirjandus, nr 11, lk 377–387.

E i s e n, Matthias Johann 1936. Peko. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1934. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 1–16.

G r i c h i n, Kadi 2003. Riiklik poliitika Petserimaa usuelu korraldamises 1920.–1930. aastatel. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2000–2001. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 167–181.

H a a v i o, Matti 1959. Karjalan jumalat. Uskontotieteellinen tutkimus. Porvoo–Helsinki: Werner-Söderström OY.

H a g u, Paul 1975. Setu viljakusjumal Peko. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 166–173.

H a g u, Paul 1997. Peko-kultusõ varahamp (arvatav) tuntus. – Õdagumeresoomõ lõunapiir. Läänemeresoome lõunapiir. Itämerensuomen eteläraja. Konverents Kütioron, märdikuu 28.–30. 1996. (Võro Instituudi toimõnduseq 1.) Toim Karl Pajusalu, Jüva Sullõv. Võru: Võro Instituut, lk 32–42.

H a r v a, Uno 1948. Suomalaisten muinaisusko. Porvoo-Helsinki: Werner-Söder­ström OY.

H o n k o, Lauri 1962. Geisterglaube in Ingermanland. (Folklore Fellows Communications 185.) Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.

J a i k, Juhan 1999. Kesväesä. – Akadeemia, nr 1, lk 72–76.

L õ u n a, Kalle 2003. Petserimaa. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

R i i t s a a r, Evar 2006. Rahomiilne vaimujummal. Riitsaarõ Evar kõnõlõs Veeber Renaldoga. – Peko Helü, nr 1, lk 16–17.

R ä n k, Gustav 1934. Materiaalne Peko. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, IX–X. Tartu, lk 177–203.

S a n d r a, Jaan, 1908. Ristirahva ebajumal Peko. – Ristirahva Pühapäeva-leht, nr 42, 16. X; nr 43, 23. X.

Setomaa kohanimed. Koost Arvis Kiristaja. (Seto Instituudi toimetised 1.) [Värska:] 2013.

S i l l a o t s, Liidia 2008. Om üts Mokornulk. – Setumaa kogumik 4. Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Koost Mare Aun, Merlin Lõiv, toim Ülle Tamla. Tallinn: Tallinna Ülikooli ajaloo instituut, lk 67–92.

S p e e k, Peeter A. 1930. Mälestusi vana-eestlastest, II. Setud ja nende kodujumal Peku. – Eesti Noorus, nr 9, lk 148–152.

T r u u s m a n n 1890 = Jurij Trusman, Poluvercy Pskovo-Pečerskago kraja. – Živaja starina, kd 1, nr 1, lk 31–62. [Юрий Трусман, Полуверцы Псково-Печерскaго края. – Живая старина, 1:1, 31–62.]

Z u r o v, Leonid 2017 [1946]. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja religioossetest uskumustest. Kivide, allikate ja puude austamisest. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse. Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). (Seto Instituudi toimetised 2.) Koost ja toim Tatiana Benfoughal, Olga Fišman, Heiki Valk. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia osakond, Seto Instituut, lk 251–318.

V a l k, Heiki 1996. Aegadest ja ajatunnetusest Setomaal. – Palve, vanapatt ja pihlakas. Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja 4.) Toim H. Valk, Ergo Västrik. Tartu: Tartu NEFA, lk 59–92.

V a l k, Heiki 1999. Mälestusi Meeksi jaanipäevast. – Mäetagused, nr 9, lk 146–174.

Vanas usus on ürgjõudu. – Elu. Võru-Petserimaa häälekandja, nr 42, 6. VI 1931.

V e e b e r, Natjalja 2014. Seto teema kunstnik Renaldo Veeberi loomingus. – Setumaa kogumik 6. Uurimusi Saatse Seto Muuseumi auks. Tallinn–Saatse, lk 69–78.

V ä s t r i k, Ergo-Hart 2017. Setode ristiusueelsed traditsioonid. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse. Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). (Seto Instituudi toimetised 2.) Koost ja toim Tatiana Benfoughal, Olga Fišman, Heiki Valk. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia osakond, Seto Instituut, lk 511–522.