Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Kaitstud doktoritööd

• 26. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Gaitšenja doktoritöö „Venekeelsete eesti keele õppijate kirjutamisprotsess”. Doktoritöö juhendajad olid Turu ülikooli professor ja TLÜ dotsent Annekatrin Kaivapalu ning Jyväskylä ülikooli professor Åsa Palviainen; oponendid Jyväskylä ülikooli emeriitprofessor Maisa Martin ning TÜ professor Renate Pajusalu.

Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.

Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel kui ka Eesti keeleteaduses tervikuna uudne. Seni on uuritud peamiselt õppija kirjalikke tekste, kui need on täiesti valmis, mitte kirjutamisprotsessi tervikuna. Metoodika põhineb klaviatuuri klahvivajutuste salvestusel ning ScriptLog-programmil, mis salvestab kirjutaja tegevuse klaviatuuril: klahvi­vajutused, peatumised, tagasipöördumised, parandused, lisandumised ja hiire liigutamised koos ajaliste andmetega.

• 29. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Szilárd Tibor Tóth doktoritöö „Tartu kirjakeele raamid Johannes Gutslaffi grammatikast (1648) „Kodolaste raamatuni” (1913)”. Juhendajad olid TLÜ professor Reili Argus ning TÜ professor Helle Metslang, oponendid TÜ dotsent Külli Habicht ning TLÜ emeriitdotsent Jüri Viikberg.

Väitekiri on esimene teaduslik uurimistöö tartu keele ajaloost. Tóth annab tartu keele lühikirjelduse misjonilingvistika (tartukeelne Wastne Testament) ja keelekorralduse vaatenurgast. Kirjaliku tartu keele raamid on tema kontseptsiooni järgi XVII sajandi keskpaigast kuni 1913. aastani, mil ilmus viimane tartukeelne õpik „Kodolaste raamat”.

Tóth vaatleb oma väitekirjas tartu keele sündi ja surma ning püüab keelest välja sõeluda selles leiduvaid rahvakeele (murdekeele) elemente ning eristada neid keelekorralduse käigus tekkinud kirjakeele elementidest. Tartu kirjakeele hääbumine langes kokku üleminekuga vanalt kirjaviisilt uuele: tartu keel ei suutnud muutustega kaasa minna.

Tóth toob välja, et esimese lõunaeesti grammatika autori ja piiblitõlkija Johannes Gutslaffi erinevates eestikeelsetes tekstides saab eristada kaht kirjaviisi süsteemi. Esiteks, tema oma grammatika kirjaviisi, mida iseloomustab diakriitikute kasutamine. Teiseks Vana Testamendi tõlke kirjaviisi, milles on tüüpiline pikendus-h rakendamine.

• 30. augustil kaitses Helen Türk Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keele­teaduse alal doktoritöö „Consonantal quantity systems in Estonian and Inari Saami”. Juhendajad olid Pärtel Lippus (TÜ), professor Karl Pajusalu (TÜ), oponent professor Martti Vainio (Helsingi ülikool).

Kolme pikkuskategooriaga konsonandikeskne vältesüsteem esineb  teadaolevalt ainult soome-ugri keeltes: eesti, liivi ja inarisaami keeles ning veel mõningates saami keeltes. Doktoritöö keskendub neist kahele – eesti ja inarisaami keelele. Eesti keeles esineb keerukas kolmevältesüsteem, kus vastandus moodustatakse nii vokaalide, konsonantide kui ka mõlema põhjal. Inarisaami keeles leiab kolm pikkuskategooriat vaid konsonantidel, vokaalidel esineb kahene vastandus.

Töö tulemused näitavad, et kolme konsonandikeskset väldet eristab nii eesti kui ka inarisaami keeles konsonandi enda kestus, mis on suuremas vältes pikem. Keeltevahelised erinevused tulevad välja kategooriate omavaheliste kestussuhete kaudu: eesti keeles eristuvad teineteisest rohkem I ja II välde, inarisaamis aga II ja III välde.

Doktoritöö eesti keele artikulatsiooni­katse tulemused näitavad, et kolmese konsonandikeskse välte avaldumisel on oluline osa segmentaalsel kontekstil. Kui mõningates artikulatoorsetes liigutustes saab näha vältega seotud kolmeseid mustreid (huulte sulgemisliigutuse kestuses konsonandi hääldamisel, keele­liigutuste kestuses üleminekul konsonandile eelnevalt vokaalilt järgnevale), siis erineva sõnaalgulise konsonandi ja ümbritseva vokaalikonteksti tõttu esineb varieerumist, kus I ja II välde vastanduvad III-le või vastandub I välde II-le ja III-le.

• 30. augustil kaitses Andra Rumm Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keele­teaduse dissertatsiooni „Avatud küsimused ja nende vastused eesti suulises argivestluses”.(1) Juhendaja oli Tiit Hennoste (TÜ), oponent Maria Frick (Oulu ülikool).

Küsimused on lahutamatu osa igapäevaelust. Esitame küsimusi enamjaolt seepärast, et täiendada puudulikke teadmisi. Tegelikkuses tehakse küsimuste abil palju muudki. Väitekirja uurimis­objekt on avatud küsimused. Need ei anna vastajale potentsiaalset vastust ette (nt Kus sa eile olid? – Kodus. / Koolis. / Tartus. jne) ja selliselt vastanduvad need suletud küsimustele (nt Kas sa olid eile kodus?). Väitekirja eesmärk oli välja selgitada, kuidas inimesed igapäevaselt suheldes avatud küsimusi vormistavad, mida nad nendega teevad ja kuidas neile vastavad. Töö materjaliks on sõprade ja pereliikmete igapäeva­vestluste lindistused. Uurimistulemustest ilmneb, et avatud küsimus on igapäevasuhtluses oluline vahend: selle abil saab hankida infot, lahendada vestluses ettetulevaid suhtlusprobleeme, esitada etteheiteid, seisukohti, keelde. Töös väidetakse, et avatud küsimuse tüüp ja suhtluskontekst annavad vihjeid vastuse ootuse kohta. Osa küsimusi eeldavad vastuseks konkreetset infokildu (nt Kus koolis sa käid?) ja osa küsimusi pikka jutustust (Kuidas sul läheb?). Väite­kirjas analüüsitakse, missuguseid suhtlusnorme inimesed järgivad ning milliseid eesmärke nad keele abil täidavad. Saadud tulemusi võrreldakse teiste keelte andmetega.



  1. Autor on siinses ajakirjas avaldanud samal teemal artikli: A. R u m m, Kas vastata lühidalt või pikalt? Avatud küsimuste vastused eesti suulises suhtluses. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 4, lk 297–313.