Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Statistikaga värsse mõõtmas

Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018

Mihhail Lotman, Maria-Kristiina Lotman. Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. [Tallinn]: EKSA, 2018. 508 lk.

„Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses” on mahukas uurimus, mille koostamine on võtnud üle kümne aasta. Aimu teoksil olevast suurprojektist andis monograafia autorite Mihhail Lotmani ja Maria-Kristiina Lotmani juba 2004. aastal loodud internetilehekülg „Eesti värss”,(1) mis sisaldab (muu hulgas) kõiki uuringu aluseks olnud tekste ning võimaldab teha statistikapäringuid. Neliktroh­heuste ja ‑jambide valim andmebaasis on väga esinduslik, kokku 15 046 värsirida 20 autorilt.

Monograafia põhieesmärk on statistiline värsianalüüs, mille paratamatuteks eeltöödeks on olnud meetrumi- ning rütmimudelite loomine ning eesti keele jaoks sobiva analüüsimetoodika väljatöötamine. Et esile tuua selgelt just värsile omaseid tendentse, on värsirütmika statistilise analüüsi tulemusi võrreldud tavateksti rütmiga. Sügavuti on käsitletud rõhkude, väldete ning sõnapiiride paiknemist erinevates värsipositsioonides, kusjuures nii rõhk, välde kui ka sõnapiirid on määratud gradatsiooniliselt. Nii täpset analüüsi ei ole varem läbi viidud (osa uurimistöö tulemusi on autorid siiski avaldanud artiklitena).

Kuigi uurimuse põhisisu on statistiline – u 500 leheküljel on esitatud 360 graafikut –, leiavad sealt küllaga huvitavat needki lugejad, keda arvumaailm ei köida. Muude põnevate teemade hulgas käsitlevad M. Lotman ja M-K. Lotman näiteks fonoloogiateooria probleeme, värsiuurimise ajalugu, terminoloogia kujunemist (kes teab, mis on jooksik ja viskaja?) ning isegi üht võltsingulugu.

Statistiliseks analüüsiks pole valitud liigkeerulisi meetodeid, mille korrektne rakendamine nõuaks vastavat eriharidust. Piirdutakse protsentarvutuse ja standardhälvetega. Selline tagasihoidlikkus on digihumanitaaria ajastul üllatav, aga ikkagi õigustatud. Algandmed on kõigile kättesaadavad (veebilehel „Eesti värss” ja raamatu lisas tabelitena) ning huviline lugeja saab ise lisaarvutusi teha.

Sümpaatsed on põhiteemast kõrvale põikavad arutlused ning tõdemused, et üks või teine aspekt vajaks edaspidi veelgi täpsemat analüüsi (nt lk 72 rõhuastmestiku või lk 77 sõnapiiride liigituse kohta). Vaielda tahaks nii mõnegi sõnavormi licentia poetica’ks pidamise vastu (ptk 7): nd-partitsiibid (sündind, läind) on XIX sajandi kirjakeeles tavalised, erinevaid lühendatud vorme (nt saand pro saanud, tereta pro teretada, lõhut pro lõhutud) propageerisid keele­uuendajad.(2) Ent sellegi teema juurde pöörduvad autorid raamatu lõpus (ptk 20) ise tagasi, kinnitades, et võrdlus proosatekstidega aitaks selgitada, kas tegu on ikka poeetilise vabadusega või lihtsalt tollase kirjakeele tavaga. Lisa­infot saaks ka metatekstidest: laadi­vahelduslike sõnade nõrgas astmes tekkivad diftongid (mäe, sae jt) on esitatud kahesilbilistena veel Wiedemanni sõnaraamatuski.(3)

Kõige enam kõhklusi tekitab vältelise struktuuri analüüs (ptk 3.3, 10, 11, 14). Paraku tuleb nõustuda, et me, eesti fonoloogid, oleme aegade jooksul tekitanud mulje väldetest kui millestki ainukordsest ning kirjeldamatust. Nii nendivad ka M. Lotman ning M-K. Lotman (lk 74): „Välde on üks keerulisemaid probleeme eesti prosoodias. Sellele on pühendatud hulganisti artikleid ja raamatuid, kuid vastuolud näivad olevat lahenemisest kaugel [---].” „Eesti keele hääldus”(4) seletab küll kenasti ära probleemkohad, mille üle M. Lotman ja M-K. Lotman on kõige pikemalt arutlenud (neljas välde, rõhutute silpide välde), aga ilmus vististi liiga hilja, et oleks saanud olla kõnealuse värsi­analüüsi aluseks.

Julgen loota, et väldete põhiolemuses on tegelikult üksmeel olemas. Sõna­tähendusi eristavaid välteid on kolm ning keele pindstruktuuris määravad välte rõhulise silbi riimi häälikute kestused (mis mõjutavad häälikukestusi rõhutus silbis) ja kõnetakti toonikontuur (mille osatähtsus on paikkonniti erinev).(5) Mis puutub lk 74 esitatud väitesse, justkui Tiit-Rein Viitso veel tänapäevalgi pooldaks neljavältelist süsteemi, siis viidatud käsitlus(6) on õigupoolest ligi 40 aastat vana väljaande(7) uustrükk, mis on varustatud ka postskriptumiga. Selles selgitab Viitso lühidalt eesti fonoloogide kunagisi neljanda välte otsinguid ja oma toonaseid seisukohti.

Keeleteadlased on vaielnud eelkõige väldete fonoloogilise esituse üle. Kas häälikukestuste erinevus tähendab kestuse poolest erinevaid foneeme, mille muud tunnused on identsed, ühesuguste foneemide erineva pikkusega järjendeid või prosodeeme; erinevat hulka X-positsioone, CV-positsioone(8) või moorasid? Kas erinev toonikontuur tähendab tooni­aktsenti, erinevat kõnetaktistruktuuri või hoopis erinevat rõhku, mis täpsemat seletust ei vajagi? Kas prosoodiline struktuur ehitatakse foneemidele või täidetakse foneemidega? Enamasti on need vaidlused käinud paralleelselt üldiste fonoloogiateooriate arenguga ja on ajastu‑ ning teooriaspetsiifilised: iga universaalsusele püüdleva fonoloogiateooria raames peaks ju olema võimalik luua ka eesti väldete mudel. Teooriate paljususega kaasneb terminoloogilise sünonüümia vajadus. See omakorda paneb teoreetikud vahel üksteisest mööda rääkima, eriti kui üks ei süvene teise kasutatud teooria nüanssidesse või teine pole oma kasutatavat mõistestikku piisavalt lahti seletanud. Just nõnda näib olevat sündinud häälikuvälte tont. 

Kuni pole olemas ideaalset, kogu maailma keelelist rikkust seletada suutvat üleüldist fonoloogiateooriat, ei saa olla ka vältemudelit, mille võiks kuulutada lõplikuks tõeks ja mis kõigile sobiks. Erinevad praktilised ülesanded võivad vajada erinevaid lähenemisi. Ent rägastikus, kus teoreetikud püüavad tonte, on praktikutel keeruline orienteeruda, ning ainus võimalus tundub olevat konstrueerida omaenese vältemudel. M. Lotman ja M-K. Lotman kirjutavad (lk 74): „Samas ei saa me kasutada ühtegi juba valmis süsteemi, kuna erinevalt enamikust keeleteadlastest ei piirdu me vaid pearõhusilpidega, vaid määrame kvantiteedi kõikidel silpidel, sellal kui erinevalt luuletajatest ja varasematest värsiuurijatest järgime kolmevältelist süsteemi.”

Niisiis on autorid loonud mudeli, mis lubab eristada ka rõhutute silpide väldet. See on vajalik, sest eesmärgiks on uurida värsipositsioonide ja silbikvantiteedi seoseid, kaasates kõik silbid. Ent eesti keeleteaduse terminit välde pole siin kasutatud oma tavalisimas tähenduses. Esmalugemisel ja analüüsi­peatükkide graafikuid vaadates jääb kergesti mulje, nagu oleks rõhuta silpidel samasugused kolm väldet nagu rõhulistel silpidel. Tegelikult, kui õigesti aru sain, jagavad autorid rõhuta silbid lihtsalt kergeteks ja rasketeks, kusjuures kerged on CV- ja CVC-struktuuriga silbid. Mõlemad silbitüübid koos rõhuliste CV-silpidega identifitseeritakse käsitluses esmavältelistena ja näiteks selle kohta, kui palju on värsijala tõusus kolmesilbiliste sõnade lühikesi või üksikkonsonandiga suletud lõpusilpe, kui palju I-välteliste sõnade algussilpe, otsest infot ei saa.

II välte määramise juures tuleb välja üks kaasrõhu omistamise nüanss, mida rõhuanalüüsi kirjeldavas peatükis (3.2) pole käsitletud, kuid mis võib selgitada rõhuliste silpide üllatavalt suurt osakaalu nõrkades värsipositsioonides. Näiteks Koidulal ja Visnapuul on neliktrohheuse 2. värsijala languses väidetavalt pea kolmandik silpe rõhulised (vt tabelit 10 lk 117). Kindlasti on rõhuliseks loetud diftongilised järgsilbid, nagu lk 43 esitatud näitesõnades liiteid ja papjaid, aga arvatavasti ka kaashäälikuühendiga lõppevad järgsilbid. Lk 76 loeme: „Esmavältelised on need järgsilbid, mis ei sisalda diftongi ega lõpe geminaadi või konsonantühendiga (pikk vokaal esineb algupärastes sõnades üksnes pearõhupositsioonidel). Vastasel korral on tegu teisevälteliste silpidega, kuid ainult (kaas)rõhulisel positsioonil.” Järgmisel leheküljel on näitesõna suureks järgsilp määratud teisevälteliseks, seega peab see esitatud reegli järgi olema ka kaasrõhuline. Teise silbi kaasrõhku on eesti keeles muidu võimalikuks peetud vaid III-vältelistes sõnades ja neiski pole see iseenesestmõistetav, nähtavasti on keel selles osas aja jooksul muutunud.(9) 

Mõningate ühesilbiliste sõnade vältemääratluses on M. Lotman ja M-K. Lotman lähtunud süntaktilistest seostest ja rõhust, nagu eesti keeles küllap ongi õige. Iseküsimuseks jääb, kas statistilise mudeli jaoks, kus rõhku käsitletakse eraldiseisva nähtusena, on vaja seda nii olulisel määral arvestada ka väldete määramisel. Lisaks on arvesse võetud sõna traditsioonilist kirjapilti, nt ma on üldjuhul I vältes, aga see II vältes, kuigi tegelikku häälduserinevust ei pruugi olla, vrd Lilled, mis ma kasvatanud(10) ja Kulla rahvas, mis see on(11). Lk 75–76 selgitatakse: „Keerulisem on ühesilbiliste kliitikute välte määramine. [---] Sõnad, mis sisaldavad pikka vokaali, diftongi või lõppevad geminaadiga (see, too, ei, neid, ning, et jt) on teisevältelised, kolmandavältelisteks muutuvad nad emfaatilisel positsioonil või omaette süntagmana.” On tõsi, et osa ühesilbilisi asesõnu, kaassõnu jm liituvad kliitikutena eelneva või järgneva sõna külge ja on seega käsitletavad prosoodilise sõna kaasrõhuliste või rõhuta silpidena, ent tekstist ei selgu, kuidas täpselt on nii­suguste sõnade hulk piiritletud. Inimeste keeletunnetus võib siin olla üsna erinev. Hinnanguliselt, otsustades sõnapiiride ja rõhuandmete järgi, puudutab see küsimus 5–10% silpidest, olles analüüsitulemuste tõlgendamisel oluline. Lk 77 näitena esitatud luulereas armas ema, küll siis nääd on rõhumäärsõna küll ja asemäärsõna siis mõlemad arvatud II-vältelisteks. Osa lugejaid ütleks küll selles värsis kindlasti III vältes ja siis päris lühikese vokaaliga. Tõenäoliselt ei tundu küll kõigile ühtviisi II-vältelisena isegi nõrgas värsipositsioonis (sõltumata emfaatilise rõhu olemasolust või puudumisest), nt Teda pilv küll varjab vahel(12). Lisaks muule tuleb siin mängu ju ka lugemise tempo. Mõnikord põhjustaks kiirustav, II-välteline kokku­hääldus kentsakaid tähendusmuutusi, nt järgmiste värsiridade alguses: see me vaimuilma naba(13), Oh mu väike Uuria naine(14). Igal juhul on konteksti mõju vältele huvitav probleemistik, millega tasuks fonoloogidelgi põhjalikumalt tegelda. 

Rõhuliste silpide välted muus osas küsimusi ei tekita ja M. Lotman ning M-K. Lotman on leidnud mitmeid eesti luulele iseloomulikke seaduspärasid. Eriti huvitavad on autoritevahelised erinevused II ja III välte dissimilatsiooni osas. Näiteks Juhan Liiv on teise ja neljanda värsijala tõusus eelistanud III väldet, esimese ja kolmanda värsijala tõusus II väldet, aga Marie Underil on kõikides tugevates positsioonides ülekaalus III välde (ptk 10.5). Üks ohukoht selliste järelduste tegemisel ikkagi on: kui statistika aluseks on terviklikud luuletused, siis võib värsiridade vastastikune mõju analüüsi tulemusi kallutada.

Rõhkude analüüsiks (ptk 3.2, 8, 9 ja 13) on M. Lotman ja M-K. Lotman määranud silpide rõhulisuse gradatsiooniliselt nõnda, et silp võib olla kas ilma rõhuta, kaasrõhuline, tüverõhuline, pearõhuline või fraasirõhuline. Selline lähenemisviis on võimaldanud jõuda tõdemuseni, et eri ajastutele on omane erinev sekundaarne rütm nii nelik­trohheustes kui ka -jambides. Eespool kirjeldatud kaasrõhu määramise omapära ei mõjuta seda tulemust kuigivõrd ega ole ka muude järelduste juures väga oluline, sest huvitavad tendentsid ilmnevad pigem tüve-, pea- ning fraasirõhu paiknemisel.

Sõnapiiride käsitlus (ptk 3.4, 12 ja 15) pakub taas mitmeid avastusi, näiteks mees- ja naislõpuliste värsside erinev struktuur või neljajalalise trohheuse selge dipoodilisus, millele varem polegi tähelepanu pööratud.

Sekundaarse rütmi tüpoloogiat käsitlevas kokkuvõtlikus peatükis (19) on võrdlusmaterjalina avaldatud ülevaated muude rahvaste luuletraditsioonidest. Seejuures saab kinnitust, et M. Lotmani ja M-K. Lotmani väljatöötatud metoodika avardab teistegi värsitraditsioonide uurimisvõimalusi – lisaks sellele, et aitab eesti värsi rütmi seni teadvustamata seaduspärasid ja mitmetasandilisust avastada ning esile tuua.

Loodetavasti saame tulevikus lugeda sarnast statistilist uurimust rohkemate värsimõõtude ja muude ajastute kohta; samuti stroofirütmi ja eri värsimõõtude sõnavara kohta, nagu autorid lubavad. Ehk inspireerib M. Lotmani ja M-K. Lotmani töö ka fonolooge pöörama suuremat tähelepanu luulele kui väärtuslikule allikale eesti keele välte- ning rõhusüsteemi arengu selgitamisel.

 



  1. www.ut.ee/verse; lehe tekst ja hüpertekst: Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, 2004; toimetamine Maria-Kristiina Lotman, Elin Sütiste, 2004.
  2. Vt nt J. A a v i k, Õigekeelsuse ja keele­uuenduse põhimõtted. Tartu: „Istandik”, 1924, lk 14, 31, 53.
  3. F. J. W i e d e m a n n, Ehstnisch-deut­sches Wörterbuch. St. Peterburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1869.
  4. E. L. A s u, P. L i p p u s, K. P a j u s a l u, P. T e r a s, Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.
  5. Vt E. L. A s u, P. L i p p u s, K. P a j u s a l u, P. T e r a s, Eesti keele hääldus, lk 131–133.
  6. T-R. V i i t s o, Liivi keel ja läänemere­soome keelemaastikud. Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut, Eesti Keele Instituut. Tartu–Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
  7. T-R. V i i t s o, Läänemeresoome fonoloogia küsimusi. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1981.
  8. C = mis tahes lühike konsonant, V = mis tahes lühike vokaal.
  9. Vt T-R. V i i t s o, Structure of the Estonian language. – Estonian language. Toim M. Erelt. Tallinn: Estonian Academy Publishers, 2003, lk 17. Vrd M. H i n t, Eesti keele sõnafonoloogia I. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1973, lk 157.
  10. Fr. R. K r e u t z w a l d, Elole (Viru lauliku laulud, 1865). Kõik näited olen võtnud lehelt www.ut.ee/verse.
  11. A. H a a v a, See on sellest paganlusest (Laulan oma Eesti laulu, 1935).
  12. M. V e s k e, Isa sõnad (Laulud, 1931).
  13. A. A l l e, Krati saba (Carmina barbata, 1921).
  14. M. U n d e r, Kuutõbine (Õnnevarjutus, 1924).