Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Eesti sõnavara samme ida ja lääne piiril

Sven-Erik Soosaar. Eesti keele kultuursõnavara arengujooni − eesti keel kui piirikeel. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 40.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017

Sven-Erik Soosaar. Eesti keele kultuursõnavara arengujooni − eesti keel kui piirikeel. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 40.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. 156 lk.

Uurali keelte etümoloogilises uurimuses on pearõhk traditsiooniliselt olnud keelkonna vanimal ühisel ainestikul. Selle kõrval on üksikute tütarkeelte sõnavara areng äratanud palju vähem huvi. Uuritavat ometi jätkuks, kuna sõnavara muutumine on olnud seda kiirem ja põhja­panevam, mida uuemat aega vaadelda. Eriti rahvusvahelise kristliku kultuuri levimine Läänemere piirkonda keskajal on olnud määratu muutus, mille mõjud avalduvad mitmel moel nii piirkonna keeltes kui ka nende uurimiseks kasutusele võetud lähte­kohtade mitmekesistumises. Uurija ei pea leppima vaid rekonstrueerimise ja hüpoteesidega, kui käepärast on kirjalikke keeleainestikke ja ajaloolisi dokumente.

Sven-Erik Soosaare uurimus teaduskraadi saamiseks on artikliväitekiri, mis koosneb kuuest varem avaldatud eelretsenseeritud publikatsioonist ning neid tutvustavast ja tausta kujundavast ülevaatest. Artiklid on avaldatud aja­vahemikus 2007–2016, neist kolm on kirjutatud koostöös teiste uurijatega ning kolm iseseisvalt. Uurimuskogumiku keskne teema on eesti keele sõnatüvede etümoloogiline taust ja iseäranis kristlikul ajastul toimunud muutused alates varasest keskajast. Enamik artikleid käsitlevad justnimelt kristlikku sõnavara. Väitekirja on need koondatud ilmumisjärjestuses.

Esimene artikkel „Eesti vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemisest: veel kord ristimisest” (Keel ja Kirjandus 2007, nr 10, lk 769–782) toimib sisse­juhatusena kogu väitekirja ainevalda. See on sündinud koostöös väitekirja juhendaja Kristiina Rossiga. Artiklit alustab tihe ja informatiivne ülevaade Eesti keskaja kultuuriloost ja kesksetest tegelastest, kellel võis tollal oletatavasti olla mõju eesti sõnavara arengule.

Keelelises süvaanalüüsis keskendu­takse kristlikku ristimistegevust tähis­tavatele verbidele, mis kuuluvad vastu­vaidlemata ristiusu keskseimasse põhisõnavarasse. Ristimise mõistet väljendatakse Euroopa keeltes kahe teineteisest eristuva semantilise motiveeringu alusel. Verb võib sisaldada viidet vee tarvitamise kohta või siis väljendada kristianiseerimist ehk kristliku koguduse liikmeks võtmist ilma mingisuguse viiteta veele. Esimene väljendusviis valitseb Euroopa lääneosa kirikus, teine on omane Ida-Euroopale.

Semantiline motiveering on nähtav sakramendile osutava sõna etümoloogias. Kreeka algupäraga ladina verb baptizo  on esmalt tähendanud pesemist ja kõneleb sellest, et ristimise sakramendi keskne idee on olnud pattude sümboolne veega mahapesemine. Seevastu eesti ristima ei seostu sõnaliselt mingil moel vee kasutamisega. Verbitüvi pärineb sisuliselt Jeesuse epiteedist Christos ’salvitu’, mis võib olla eesti keelde laenatud ühtviisi nii vene kui ka saksa keele kaudu. Kastmissakramendile osutav ristima kuulub selgesti idapoolsesse mõistesüsteemi, nagu ka läti ja vene vastavad verbid. Euroopa jagunemist selle mõiste järgi on näitlikustatud kaardil, mis algupärases artiklis asub leheküljel 780. Väitekirja lugeja peab ise leidma täpse koha, kuna kogu teost läbiv lehekülgede numeratsioon hõlmab vaid alguses olevat ülevaadet ning lõpulehekülgede resümeed ja loendeid, mitte aga nende vahel paiknevat varem avaldatud artiklite osa.

Teine artikkel „About a fashion-related Estonian-Swedish loanword krunn” („Eestirootsi moevaldkonna laensõnast krunn”; ESUKA–JEFUL 2012, kd 3, nr 1, lk 195–202) kaldub väitekirja teistest artiklitest kõrvale selles mõttes, et see ei seostu mingil moel ristiusu ainevallaga. Nagu juba pealkirjast näha, seletab Soosaar sõna eestirootsi murdelaenuna. Peamine tõestusmaterjal on sõna murde­levik. Veidi erandlike hääliku­suhete võimalikkust tõestatakse paralleelide abil.

Kolmandas artiklis „Päästma ja päästja − ühest eesti ja läti keele ühisest tüvest” (ESUKA–JEFUL 2013, kd 4, nr 3, lk 195–204) pakub Soosaar uue etümo­loogilise seletuse, mille kohaselt sõnatüvi pääst- kristlikus tähenduses ’vabastama’ oleks laen vene vastavast verbist спасать, спасти́. Traditsiooniliselt on päästma kõiki tähendusi seletatud algupärase pääsema-verbi tuletistena. Kristlik tähendus on mugavalt tuletatav tuletise üldisemast tähendusest ’lahti laskma, vabastama’. Täpse semantilise analüüsi kõrval põhjendab Soosaar sõna seletamist laenuna Võru ja Tartu murde lühikese vokaaliga (pästa) ja häälikuliste paralleeljuhtudega. Laenuseletust toetavaks asjaoluks võib pidada ka seda, et muudki varase kristluse ainevalda kuuluvat sõnavara on laenatud vene keelest. Seevastu artikli alguses olev viide soome keele etümoloogilise sõnaraamatu („Nykysuomen etymologinen sanakirja”, Helsingi, 2004) päästä-kirjele on eksitav, kuna selles allikas ei mainita laenuseletuse vajadust.

Neljandas artiklis „Eesti põrgu” (Emakeele Seltsi aastaraamat 2013, kd 58 (2012), lk 148–167) käsitleb Soosaar koos Vilja Ojaga põrgu-sõna, mille võib sisuliselt siduda katoliikliku keskajaga. Sõna vanuse määramisel on tähtis osa nimeuurimisel/onomastikal. Traditsioo­niliselt on sõna põrgu ühendatud balti laenuks peetava perkele-sõnaga, kuigi ühendus on probleemne kõigi etümoloogiliste põhikriteeriumide (vorm, tähendus, levik) osas. Kuradinimetusel ei ole eesti keeles täpset vastet ja selle asemel esitatud põrgu mõjub palju nooremalt kui algläänemeresoome laenuna seletatud perkele. Uue laenuallikana esitatakse puhastust märkiv ladina verbitüvi pūrgō-, mis keskajal on olnud aktiivses kasutuses puhastustuld tähendavas väljendis ignis purgatorius. Mõnevõrra ootustevastaste häälikusuhete võimalikkust tõestatakse paralleelide abil. Mõisteliselt on puhastustuli ja põrgu eri asjad, ent neis võib näha ka ühisosa: surmajärgne olek ja tule tekitatud piin. Lihtrahva mõtetes võisid need kahtlemata omavahel seguneda.

Iris Metsmäe ja Meeli Sedrikuga kirjutatud viies artikkel „Eesti kirjakeele tüvevara päritolu arvudes” (Keel ja Kirjandus 2013, nr 5, lk 313–332) käsitleb eesti keele tüvede jagunemist algu­pärasteks ja laenulisteks ning edasi erivanuselisteks või eri suundadest laenatud alarühmadeks. Alusmaterjaliks on „Eesti etümoloogiasõnaraamat”, kuhu valitud märksõnade allikaks on olnud „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”, siiski nii, et võõrsõnad on välja jäetud. Varasemas artiklis sisalduvaid arv­andmeid on Soosaar väitekirja tarbeks täpsustanud ja parandanud. Lisaks on ta esitanud tulemused ka graafiliselt (lk 31, 33), eraldades selgelt teineteisest kindlad ja ebakindla päritoluga tüved.

Kuues artikkel „agapevastete kujunemisest eesti piiblitõlgetes” (Emakeele Seltsi aastaraamat 2016, kd 61 (2015), lk 233–252) on suurepärane näide Soosaare mitmekülgsest keeleoskusest ja avara sõnaainestiku valitsemisest. Uue Testamendi armastamist ja armastust tähendavate kreekakeelsete sõnade ja neist eriti jumalikku armastust tähistava agape mõiste erivanuselisi tõlke­vasteid analüüsides tõendab ta, et armastus on tulnud kasutusele alles XVIII sajandil vanema ja tähenduselt üldisema sõna arm kõrval. Põhjuseks on olnud teadlik pürgimus eristada teineteisest armastuse eri liigid.

Sisurikaste artiklitega võrreldes on väitekirja alguses olev kokkuvõtlik ülevaade napp ja loetlev. Tähtsaidki asju on kiirustatud kinnitama lühidalt ja üldjoontes. Näiteks eesti etümoloogilise uurimise ajaloost ja selle ideoloogilisest taustast oleks võinud kirjutada pikalt ja põhjalikult. Vanade germaani laenude uurimist puudutav osa jääb hämaraks, kuna Vilhelm Thomsenit esitletakse ainult balti laenude uurijana ja tema klassikalisele teosele „Den gotiske sprogklasses indflydelse på den finske” („Gooti keelte mõju soome keelele”) viitavat aastaarvu 1869 mainitakse nimelt balti laenudega seoses (lk 20).

Sven-Erik Soosaar on väitekirja ette valmistamise ajal töötanud „Eesti etümo­loogiasõnaraamatu” toimetajana. Tema kasutuses on olnud erakordselt avar alusmaterjal ja ajakohane teave selle kohta, mida eesti keele etümoloogilise uurimise alal on varem tehtud. Teisalt on ta olnud teadlik varasema uurimistöö probleemidest ja puudustest. Teda on ümbritsenud hulk vilunud kolleege, kellega ta on saanud teha koostööd. See kõik on pakkunud suurepärase lähtekoha uuele ja senist teaduslikku tööd täiendavale etümoloogilisele uurimusele. Väljakutseid on sellele vaatamata jätkunud, kuna uurimisobjektiks on valitud nimelt sellised probleemsed juhtumid, millele varasemas uurimistöös ei ole leitud hõlpsaid seletusi.

Väitekirja lõppu lisatud elulookirjeldusest ilmneb, et Soosaar on muuhulgas õppinud klassikalisi keeli. Seda on näha asjatundlikkusest, millega ta käsitleb töös sisalduvat ladina- ja kreeka­keelset ainest ja seda puudutavat kirjandust. Traditsioonilises ­etümoloogiateaduses on oluline osa olnud kaugematel sugulas­keeltel ja eri muinaskeelte rekonstruktsioonidel. Soosaare väitekiri osutab selgelt, et keskaja ja uusaja sõnavara uurimuses on vaja täiesti teistlaadset ainestikku.

Samuti tuleb töös positiivselt esile see, kuidas vahendite ja meetodite uuenemine pakub lisavõimalusi. Soosaar tõdeb väitekirja kokkuvõttes, et eesti keele etümoloogia uurimisajalugu algab teatud mõttes juba XVII sajandil, kuid süstemaatilist, kogu põhisõnavara katvat etümoloogiateadust on tehtud alles XX sajandist alates. Varem on etümoloogiline uurimine olnud aega ja täpsust nõudev käsitöö, kuid viimastel aastakümnetel on uurijale appi tulnud automaatne andmetöötlus ja elektroonilised andmebaasid. Eesti keele etümoloogilises uurimises on eriti märgiline etümoloogilise sõnaraamatu ettevalmistamine ja avaldamine 2012. aastal. Pärast seda on toimetajate kasutuses olnud elektrooniline andmebaas, mis võimaldab teha nii mitmelaadseid päringuid kui ka arvukaid sõnastikuüksusi kirjeldavaid kokkuvõtteid.

Sven-Erik Soosaare väitekiri annab hea üldpildi eesti keele sõnavara etümoloogilise uurimise hetkeolukorrast ja sõnatüvede algupärast. Laia haarde tõttu on eriti huvipakkuv koos Iris Metsmäe ja Meeli Sedrikuga kirjutatud artikkel, mis esitab eesti keele sõnavara etümoloogilise üldpildi arvandmete põhjal. Eesti keel on uurali keeltest seniajani ainus, mille kohta on olemas nii ulatuslikul andmestikul põhinev etümoloogiaalane statistika. Eesti keele etümoloogilise uurimise edenemisele viimaste aastakümnete jooksul on isegi võimalik anda statistiline hinnang, kuna sellelaadseid arvutusi on varem avaldanud Huno Rätsep 1980. aastatel. Soosaare hüpoteesiks on olnud, et laene on oletatust enam, ning see tõestataksegi arvutuste abil. Uuritava sõnavara piiritlemise põhimõtted ja alarühmadesse jaotumine on siiski eri uurimustes osaliselt erinevad, mis takistab ainestike otseseid võrdlusi.

Soosaare väitekiri on loomulik järg sellele tööle, mida Eesti Keele Instituudis on tehtud etümoloogiateaduse heaks. Ongi oluline, et töö jätkuks vahetult, sest kui see katkeks, siis sõnaraamatu­töö käigus täheldatud avamata küsimused ja uurimisvajadused ununeksid ning kunagi tulevikus tuleks tööd justkui otsast alustada. Sven-Erik Soosaare väitekiri on niisiis väga ajakohane ja vajalik lisa eesti keele etümoloogilisele uurimisele.

soomekeelsest käsikirjast tõlkinud
MARIA-MAREN LINKGREIM