Otsi
|
Eng
Lehekülje algusesse

Sõnaraamat, mis pakub huvi keelesaarte uurijale

Sarmīte Balode, Ilga Jansone. Kalnienas izloksnes vārdnīca 1–2. Rīga: LU Latviešu valodas institūts, 2017. 1. kd 648 lk, 2. kd 720 lk.

2017. aasta lõpul ilmus Riias Läti keele instituudi väljaandena Kalniena murde sõnaraamat, mis peaks pakkuma teravdatud huvi keelesaarte ja läänemeresoome keelte kontaktide uurijatele. Kaheköitelise, tublisti üle tuhande lehekülje hõlmava suhteliselt täieliku ühemurrakusõnaraamatu autorid on Sarmīte Balode ja Ilga Jansone. Kalniena murrakut kõneldakse Põhja-Lätis. See on Lätimaa neid piirkondi, mis on sajandeid kuulunud läänemeresoome ja balti keele­rühma kokkupuute­vöötmesse. Kõne all on tänapäevaks lätistunud lõunaeestlaste ulatuslikud asualad. Kalnie­na ehk Kalnamuiža (mrd Kol̂lamùiža, sks Kalnemoise) asub Gulbene piirkonna kirdenurgas praeguse Stāmeriena valla territooriumil ja piirneb Alūksne haldusüksuse Kaln­cempji, Anna ja Jaunanna vallaga. Selleski piirkonnas on olnud tähelepanuväärsel määral põlist lõunaeesti (ugandi) asustust, mis kõigi eelduste kohaselt on jätnud tuntava keelelise jälje Kalniena murdekeelde ja seetõttu pakub käesolev sõnaraamat huvi ka läänemeresoome keelte uurijatele. Eriti eesti murde­uurijad on talletanud lõuna­eesti keelt Kal­niena naabruses asuva Lejasciemsi (Alamõiža) ja Ilzene (Ilsna) valla Koiva maarahvalt ehk leivudelt, kuid mitte Kalnie­nast. Leivud on lutside kõrval ainsad Lätis elanud põliseestlased, kellelt on süstemaatiliselt talletatud keeleainest. See asjaolu teeb Kalniena piirkonda hõlmava rikkalikku ainestikku sisaldava sõnaraamatu publitseerimise Eesti keelesaarte uurijate jaoks eriti väärtuslikuks. Sõnaraamatu eessõnas nimetatakse allikad, milles on teateid piirkonna eesti asustuse kohta, sh Alūksne koguduse õpetaja Otto Friedrich Paul von Prühli u 1815. aastast pärinev loend Kalnamuiža 34 talust, kus elanuvat eestlased. Liivi­maa kubermangu 1811. aasta hingerevisjoni järgi oli Kalnamuižas 66 talu, seega eestlased pidid elama rohkem kui pooltes majapidamistes. Kui Heikki Ojansuu käis 1911. aastal pikemal uurimisreisil leivude juures, oskasid (kõnelesid?) Soome uurija teatel Kalnamuižas vaid vähesed eesti keelt: kokku 9 meest ja naist, kes elasid Laud´i (lt Lauķi), Lüg´äbä, Gotliba (lt Gotlupi) külas.(1) August Wilhelm Hupel on tuntud teoses „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (1782, 3. kd, lk 212–213) kirjutanud, et Kalnamuiža ja Valka vahelisel alal elavatel eesti naistel on komme lõigata abielludes juuksed lühikeseks, nii nagu seda tehakse Peipsi ääres. Sellest teatest on haaranud kinni Läti etnoloog Saulvedis Cimermanis, oletades, et vähemalt osa Kalnamuiža eestlasi on Irboska ja Petseri kandist sisse rännanud setud, kes pidasid kinni kirjeldatud juuksemoest. Kalnamuiža suuline traditsioon räägib nn mustast nulgast (Melnais gals), mis viitab seal elanud eestlastele, kes kandsid tumedamaid riideid, olid tõmmuma näonahaga ja tumedapäisemad kui lätlased.

Kalniena murrak kuulub ülemläti murde Vidzeme ehk Liivimaa latgali murrakute hulka, kuid murraku kõnelejad näikse distantseeruvat ja end järsult latgalitele vastandavat: čàŋgaļi jàu ìr àtras dabas, àtri suôk kaûtîs, čàŋgaļus navàr kàitinât ’tšangalid (latgalid) on juba [kord] keevalise loomuga, hakkavad kergesti kaklema, tšangaleid ei tohi pahandada’ (sub čàngalis). Kalniena murrakule on eriti iseloomulikud rohked arengud vokalismis, millest paljud on jõudnud ka leivu murdekeelde, sh nt a > o, ē > ie, î > ei, û > ou, sõnuti i > u.(2)

Sõnaraamatu põhiosa on kogutud aastatel 1977–2013. Sõnaraamat hõlmab spetsiifilise lokaalse sõnavara ja märkimisväärsel määral laiemalt levinud murde- ja ühissõnavara. Sõnaraamatus on üle 10 000 sõnaartikli, 3700 sõnaühendi ja 3300 mahlakat rahva­pärast võrdlust või fraseologismi. Murdesõnu iseloomustav grammatiline informatsioon on küllaldane.

Sõnade ja püsiühendite semantika avatakse mitme eri võttega, mida sealjuures toetavad õnnestunult valitud lausenäited. Need toovad kasutajani rikkalikult vanu uskumusi (kui seljas olevale rõivale õmmeldi ette nööpi vms, pidi rõivakandja tingimata midagi suhu võtma, et ta mõistust kinni ei õmmeldaks (sub àizšùt); kui lehm tuli lüpsma, pandi päramised kolm korda ümber lehma tagumiste jalgade, et see lüpsmisel ei lööks jalaga (sub apņem̂t); haavapuud tuleb maha võtta noores kuus, siis kuivavad hästi, halgudele ei kasva taelu ja põledes ei aja haisu (sub apse); künnimees peab seapead sööma, et künnitöö läheks korda (sub arājs); karjalaske­päev ei tohi langeda käädripäevale, sest siis hammustavad putukad terve suve loomi (sub dìena); last tuli kanda paremal, mitte vasakul käel, et see ei kasvaks vasakukäeliseks (sub nè̦sât); surnuaiale tuli minna läbi metsa või suurte puude alt: matuserong peatati ja suure puu tüvele tehti luupainaja rist, see sulges surnu hingele kodutee (sub nùoslêgt); kui esimene äike on üle käinud, tohib juba maas istuda (sub pḕrkùons)); omaaegseid pulma- ja muid kombeid (õllepoiss oli küll pulmas, kes õlle eest hoolitses, tõi õlut kannudesse (sub pùisis); pudruga minema, s.o katsikule minema: vastsündinut esimest korda vaatama minnes võeti küla­kostiks kaasa jahu­puder (sub iêt)); vanarahva ilmaennustusi (Kadri kuseb, aga Andres lööb punni ette, s.o kadripäeval on harilikult veel soe, aga andresepäeval hakkab külmetama (sub Àndris); kui talvel valitsevad lõunakaare tuuled, on oodata sooja suve (sub vèjš)); rahva­päraseid haiguse­nimetusi ja ravivõtteid (kui laps jonnib, vaevab teda Väike-Jüri haigus (sub slimîba); kui väikelaps on haudunud, kasutatakse kuivatatud ja peenestatud karukolda (sub likopòdijs)); rahvalikke võrdlusi vms (ega leib ole minia, küll ära süüakse – öeldakse, kui leivategu on ebaõnnestunud (sub apêst), nagu mööda pulli perset käima – öeldakse suure segaduse kohta (sub bùllis), ei persse ega pähe – öeldakse, kui soovitud tulemus jääb saavutamata (sub gal̂va)). Käesolevat sõnaraamatut võib reservatsioonideta pidada rikkalikult rahva­teaduslikku ainestikku pakkuvaks teatmeteoseks.

Läänemeresoome, peamiselt liivi ja ka eesti, sh eeskätt lõunaeesti mõju avaldub läti keeles mitmel moel kõigil keele­tasandeil, eriti ulatuslikult aga sõnavaras. Esmatutvumisel Kalniena sõnaraamatuga hakkavad silma seni läti leksiko­graafilistes allikates registreerimata või laenudena tuvastamata võimalikud eesti sõnalaenud (resp. sub­straat­sõnad), nagu cekecs ’s-kujuline raud rohu peenestamiseks’, vrd eeL tsagiraud ’raieraud’, tsagama ’peeneks raiuma’; čogas pl ’pressitud marja­jäätmed; pressitud linaseemned’, vrd ee soga ’löga, läga’, sagu ’põhja jääv, põhja­pealne paks mingis vedelikus’; ičiks ’kana (või muu linnu) pugu’, vrd eeL ­(h)õdsik id.; kìrdavacka ’karask’, vrd eeL kõrd: kõrdleib ’muust toidu­ainest kordade ehk viirudega leib’ + vatsk ’nisu-, odra- või rukkikakk (mille vahele sageli pandi kartuli- või tanguputru, katkitambitud kanepiseemneid vms)’; lâpât ’roomama, käpuli ronima’, vrd ee lääpama, laapama ’lohisevate sammudega või longates käima’; màga ’magu; linnu pugu’, vrd ee magu; iêst sobiņas ’sööma kodupoolist, s.o sööma midagi paremat kui teised’, vrd ee sobi ’pettus, sohk’. Muudest substraatnähtustest võib mainida abstraktnoomeneid, aga ka muu semantikaga noomeneid, mis eesti keele eeskujul võivad murrakus esineda ootuspäraste mitmussõnade asemel ainsus­sõnadena, nt bàda ’mure, vaev, häda’, kirjakeeles bēdas; brìsma ’väga suur, õudsuur’, kirjakeeles briesmas plt ’oht, õudus’; šàusma ’väga suur, õudsuur’, kirjakeeles šausmas plt ’õudus’. Läti keel on prefiksverbide keel. Prefiksverbide kõrval on läti keelele omased põhiverbi ja adverbi ühendid (ühendverbid) ja prefiksverbid, mida saadavad samatähenduslikud adverbid. Kõne all on ilmne läänemeresoome mõju, mis tuleb jõuliselt esile ka Kalniena murrakus, nt apkùort abgrîza motus ’ümberringi lõigati juukseid’, àr tîm [rijas] gruôbekļîm kratija sòlmus nûst ’nende [rehe]rehadega raputati (puistati) põhud ära (läbi)’, tùos zagâs nûstuc ’need hiilivad ära (minema)’, adît kluô ’kuduma juurde’, sadzina graûdus kùpâ ’lükati (aeti) terad kokku’, vìersâ uzliêja cimànta javu ’peale kallati tsementmört(i)’.

Kalniena murraku sõnaraamat on järjekordne õnnestumine läti keele täielike resp. diferentseeritud ühemurdesõnaraamatute sarjas, mille avas Elga Kagaine ja Silvija Raģe Härgmäe murraku sõnaraamatu 1. köite ilmumine 1977. aastal.(3)

 


  1. H. O j a n s u u, Virolaiset ­siirtokunnat lättiläisalueella, niiden lähtöpaikka ja ­-aika. – Suomalainen Tiedeakatemia. Esitelmät ja pöytäkirjat. Helsinki, 1912, lk 7–26; V. G r ü n t h a l, Eesti asundused lätlaste seas. – Eesti Kirjandus 1912, nr 8, lk 322, 325.
  2. Vt täpsemalt: L. V a b a, Uurimusi läti-­eesti keelesuhetest. Tallinn–Tampere: ­Eesti Keele Instituut, Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, 1997, lk 41–42.
  3. Vt L. V a b a, Härgmäe sõnaraamat ja ühemurdesõnaraamatute koostamine ­Lätis. – Keel ja Kirjandus 1981, nr 5, lk 313–314.